Eesti ilm on sama jonnakas nagu naine

21 April

Hetkel pean ma tõdema, et see kuu on kuidagi eriti rappa jooksnud. Kuu algul sai natukene tööd tehtud aga ühel hetkel hakkas kõik kuidagi allamäge minema. Nimelt oli selles oma süü ilmal. Ma pole päris kindel aga kipun arvama, et me elame kõige hullema koha peal Eestis. Nimelt eelmisel nädalavahetusel käisime Vändras maadlust vaatamas ja suur oli meie üllatus kui poolel teel vaatasid vastu puhtad ja kuivad põllud. Samal ajal sadas meil lund ja ilm oli jube külm. Ma arvan, et ei pea mainimagi kui masendav ja väsitav see on. Ühel päeval paistab päike, teisel sajab lund ja kolmandal tuleb paduvihma. Viimane on veel talutav aga lumi, see ajab juba ohkama. Täna on jällegist jube ilus ilm. Hommikul sadas küll paduvihma aga sellel olid jälle omad plussid. Viimane lumekiht on nüüd aiast kadunud. Õues olles paitab päike põski ja õhk on selline veidralt umbne, nagu hakkaks varsti müristama.


Kuna ma pole saanud midagi tarka teha, siis pole midagi tarka eriti kirja ka panna. Võin jutustada ainult vahejuhtumitest. Paar päeva tagasi õnnestus mul väike nohu ja kurguvalu kinni püüda, õnneks on kurguvalu ennast tagasi tõmmanud aga õrn palavik on ikka küljes. Tundub, et kurgulagi hakkab ka vaikselt lõhki minema (minu puhul täiesti tavaline kui külmetust läbi põen).


Esmaspäeval magasin õndsat und kui järsku tuli midagi mega suure pauguga vastu akent. Uni oli automaatselt käega pühitud. Ärkasin üles ja vaatasin aknast välja, maas oli hunnik sulgi ja üks väike-kirjurähn. Seisis teine silmad pilus ja nokk taeva poole lahti. See oli päris tugev hoop talle. Ega midagi, tõmbasin jope selga ja läksin välja tema juurde (et ta halvimal juhul mõne kassi saagiks ei langeks). Istusin seal tema juures ja lubasin ta sülle võtta aga selle peale muutus teine eriti erksaks ja lendas kiiresti katusele. A ja muide, aitäh emps, et minus nii empaatilise olendi oled kasvatanud!


Meie aed on tänavu kuidagi eriti meelas paik igasugustele karvastele ja sulelistele. Alles eile istus terve päeva meie aias üks hiiglaslik metsjänes. No oli alles ilus teine. Mustikaga õue minnes oli ta ikka veel aias. Ja me ei tundunud teda isegi häirivat, sest nähes meid, istus ta edasi aias, liikus ainult natukene kaugemale. Üllataval kombel on Mustikas ikka tohutult kuulekaks muutunud ja peale selle on ta viimasel ajal eriti memmekas. Mürakas teda ei huvita. Lisaks jänestele on meil nüüd suurnokk vindid ja kaelustuvid. Viimased laulavad kudrutavad hommikuti akna all.


Kuna väljas pole viimasel ajal eriti võimalust tööd teha olnud, siis olen peamiselt oma aja ja energia suunanud pildistamisele. Ja pilte on mul nüüd kuhjaga. Nende sorteerimine võtab nüüd tohutult aega. Aias ringi jalutades olen märganud, et tohutult palju lilli on hakanud täiskiirusel kasvama. Õnneks on ka mu tulbid alles ja nüüd on vaja ainult õisi oodata. Samuti on päevaliiliad ja nartsissid kõvasti pikkust visanud. Ning hosta hakkab vaikselt välja tulema. Need pojengid mis ma eelmisel aastal mulda panin, ka need on kasvama hakanud. Hetkel läheb kõik äärmiselt positiivselt.


Paar nädalat tagasi otsustasime Mürakaga hommikul vara metsade vahele kondama minna. Ärkasime kell 5 hommikul ja seadsime oma sammud Tudu metsade vahele. Kahjuks oli teatud maalappidel liikumine keelatud ja meil ei jäänud muud üle kui metsast välja tulla. Täiesti juhuslikult sattusime peale aga tedre tantsule. Nüüd võin kalendrisse linnukese kirja panna, sest nägin elus esimest korda tetresid. Sain paar pilti ka aga kvaliteet pole päris selline nagu ma oleksin tahtnud. Seega ei kannata neid avaldada, vähemalt mitte minu arvates.


Nüüd võtan ilmast kõik ja lähen kiiremas korras riisuma, enne kui jälle midagi meeletut taevast alla hakkab tulema.

You Might Also Like

0 comments