Featured Slider

Kuidas nohust kiiresti vabaneda?

No comments
Eelmine kuu suutsin ennast füüsiliselt nii haigeks tembeldada, et endalgi oli nutumaik suus. Ma ei mäletagi millal ma nii haige olin, et haigus igast otsast tunda andis. Kogu süsteem lõi korraga paigast ära. Kuna ma olen pool oma elust neerude tõttu antibiootikume neelanud, siis viimasel ajal üritan ma võimalikult vähe nendega tegemist teha. Muidugi on nendega mugav. Lähed arstile, saad retsepti ja juba päeva/paari pärast hakkab tervis paranema. Tegelikult on siin üks suur aga ka. Oma organism muutub haigustele veel rohkem vastuvõtlikuks, sest vastupanuvõime väheneb. Kõik tehakse ju antibiootikumidega ees ära. Seega surnud ring. Muidugi on seisundeid kus antibiootikumid on tähtsad, sest organism ise ei pruugi olukorrast kahjustamata välja tulla.

Ühel hommikul ma ärkasin tugeva nohuga. Köha oli ka aga see oli üleelatav. Nohu tegi rohkem muret, sest vasak pool oli täiesti kinni, põsk oli valus ja õrnalt paistes, Vasakpoolsed ülemised hambad valutasid. Peale koputades ei olnud midagi viga aga juured tegid valu. Vasakust kõrvust käisid valujutid läbi ja mulle tundus, et võin kohe käega lüüa, sest ma olen nii väsinud oma tervisega võitlemast. Antud sümptomid olid põskkoopapõletiku märgiks. 13 aastat tagasi oli mul krooniline põskkoopapõletik, ühel hetkel see lihtsalt kadus ja asemele tuli krooniline neeruvaagnapõletik. Loodus tühja kohta ei salli. Muidugi õnnestus mul probleem põskkoobastega külge pookida just siis kui pühad olid ja abi polnud kuskilt loota. Appi tuli võtta rahvameditsiini grupp. Mina ise olen nohusse suhtunud alati sellise ükskõikse tooniga. Nii kaua kui nina ei ummistu, on kõik korras. On ju nohu märk sellest, et organism puhastab end jääkidest. Täpselt sama nagu köhaga, kui köhid sekreeti välja. Mõtle mis saaks kui see sekreet kõik kopsudesse koguneks? Ei taha mõeldagi. Seega mina isiklikult nohule tavaliselt vahele ei sega. 

Seekord oli aga kõik teisiti. Kuna üks pooltest oli umbes ja märgid viitasid põskkoopapõletikule, ei saanud ma niisama istuda ja oodata, sest elu on näidanud, et vastasel juhul läheb kõik hullemaks. Mind päästsid seekord küüslauk ja sool. Lihtne! Kuigi soovitati palju igasuguseid sooja kompresse, siis mina eelistasin neist hoiduda. Miks? Sellepärast, et ma ei teadnud oma põletikust suurt midagi. Kui oleks olnud tugev ja mädane põletik, oleks see sooja kompress asja veel hullemaks teinud. Kuna nohu ajal on limaskest niigi ärritunud ja kuiv, siis oleks soovitatav hoida veeklaasi toas öökapi peal, see niisutab õhku. Kindlasti juua palju vett! Võib osta ka apteekidest meresoola sisaldavaid pihusteid ja neid ninna lasta, et limaskesta niisutada.

Minu taktika oli aga järgmine:

 2x päevas soolveega nina loputamine  
Ostsin poest 100% naturaalset meresoola. Kindlasti lugeda pakendilt, et kirjas oleks 100% naturaalne. Keemia ei tee organismile head. Lasin kaussi sooja vee (250ml), segasin hulka teelusika täie meresoola ja oligi valmis. Kindlasti jälgida seda, et segu ei tuleks liiga soolane, sest siis mõjub see vastupidiselt. Nina loputamine oli aga omaette kunst. Algul proovisin spetsiaalse pumbaga. aga sellega oli liiga ebamugav. Pärast proovisin lihtsalt peoga. Valasin vee pihku, surusin ühe poole ninast kinni, tegin suu lahti ja tõmbasin peost vee ninna. See on üsna ebameeldiv, kõik mis ninas on, tuleb suhu. Aga tulemus on seda väärt, sest lõõridolid automaatselt lahti ja hingata sai ka normaalselt.

 4x päevas küüslaugu aur  
Mulle küüslauk meeldib. Kuigi tuli soovitusi küüslauk ninna toppida, siis ma eelistasin seda mitte teha. Küüslauk on üsna kange kraam ja suure tõenäosusega võib seegi vastupidiselt mõjuda. Palju helgem varjant tundus auru tegemine. Paned vee keema, hakid küüslaugu kaussi ja seejärel valad keeva vee peale. Suunad näo auru sisse, tõmbad rätiku üle pea ja hoiad end seal umbes 10 minutit. Mina isiklikult soovitan sellel ajal silmad kinni panna. Ma ei tea kui palju neid leidub kes auru ajal endal silmi lahti hoiavad. Mina olen igatahes üks selline imelik :D

 Loobu mõneks ajaks nisu- ja piimatoodetest  
Need pidavat lima eritust suurendama ja kui sul on nohu, siis on äärmiselt tähtis oma nina lahtisena hoida, muidu võib põskkoopapõletik kergelt tulla.

 Hea une nipp  
Kuna nohuga on äärmiselt ebamugav magada ja une kvaliteet kannatab korralikult, siis parim soovitus siin oleks see, et magades pane pea alla kõrgem padi või lausa kaks patja. Nii on palju kergem hingata ja uni on ka parem.

Jälgides neid lihtsaid nippe, suutsin ma valust põskkoopas ja nohust vabaneda kõigest kolme päevaga (nohu all kannatasin muidugi eelnevalt juba nädala). Seega kui keegi on praegu millegi säärasega hädas, siis kindlasti tasuks proovida. Kuigi inimesed on erinevad ja kõigile ei toimi ühed ja samad asjad, siis proovida tasub alati. Iial ei tea mis sinu puhul see parim asi olla võib.

Kuidas teie peamiselt raskema nohuga või tekkiva põskkoopapõletikuga võitlete? Kas üldse võitlete?

Hüvasti 2017!

2 comments
See aasta oli minu jaoks üks raskemaid aastaid. Ma tõepoolest ei mäleta ühtegi teist aastat mis oleks olnud vaimselt ja füüsiliselt nii raske. Kuust kuusse võitlesin ma oma tervisega ja aasta viimased kuud lõid mul jalad täielikult alt. Nüüd kus see aasta saab kohe läbi, on mu meeleolu isegi üllatavalt hea, lõpuks ometi! Ma olen nii kaua oodanud, et saaksin astuda puhtalt uuele aastale vastu ja loota, et too tuleb parem kui see. Kuigi see aasta pani korralikult mind proovile, leian, et see andis mulle meeletult palju lootust juurde. Ma tõestasin ennast iseendale mitmed korrad ja leian, et see kõik oli minu jaoks vajalik. Vajalik, et avada mu silmad ja näidata, milleks kõigeks ma võimeline olen, et ma suudan ennast ületada ja saan hakkama ka kõige raskemas olukorras.

Mis puudutab blogi, siis viimastel kuudel suri see koht täiesti välja. Ma lihtsalt polnud võimeline midagi tegema ja veel vähem üles kirjutama. Ma olin omadega läbi. Küll aga on mul hea meel, et te käite ja piilute siia. Ma luban, et järgmisel aastal olen ma aktiivsem kui see aasta. Mis puudutab seda aastat, siis see aasta oli jällegist blogi ajaloos kõige aktiivsem aasta. Lisaks saab blogi jaanuaris juba nelja aastaseks! Nii vahva.

Jaanuar
Aasta algas minu jaoks rahulikult. Käisin oma elu päris esimesel buduaari fotosessioonil Liisi Viidingu juures. Midagi märkimisväärset see kuu ei toimunud.

Veebruar
Esimestel nädalatel sain oma elu kõige hullema peavalu osaliseks. Tegemist oli peas asuva närvipõletikuga. Valutasin oma pead üle kahe nädala. Valuvaigistid ja muu selline ei aidanud mitte üks teps. Pöördusin perearstile kes kirjutas mulle ravimid (mis tegelikult on mõeldud epilepsikutele), mis valu leevendasid. Kahjuks ei saanud ma neid tarvitada, sest peale tableti annustamist, ei suutnud ma isegi püsti seista. Nii ei jäänud muud üle kui kannatada. Ööd olid unetud, sest pead vastu patja toetada ei saanud, see tegi valu veel hullemaks. Valu hõlmas terve vasaku poole peast. Lõpuks olin ma endast täiesti väljas, sest ma ei jaksanud seda kõike taluda. Valu, magamatus, väsimus. Õudukas. Õnneks kuu keskpaigas sain ma sellest lahti ja valu kadus. Eelmine kuu beebipillide lõpetamise tõttu lõi välja raske akne näol ja seljal.

Märts
Hambaarst avastas hambast põletiku. Minevikus oli tehtud halba juureravi ehk juureravi ei teostatud juure lõpuni ja seetõttu lõi hamba alla põletik. Abstsess juure all oli suur ja kõige targem otsus tundus hamba eemaldamine. Oleks see olnud ainult nii lihtne. Hammas oli tugevalt luustunud ja selle eemaldamine läks väga raskelt. Hambaarst oli vahepeal ise hädas, sest ta ei suutnud seda hammast kuidagi kätte saada. Vot nii tugev oli see sandike seal suus. Tulemuseks pool tundi kangutamist, pikuti lõhkine ige ja vaimne trauma. Järgmised kaks visiiti hoidsin ma ukse taga nuttu kinni. Nii hirmsalt kartsin. Vaimsest traumast tekkis ärevus ja ärevusega seotud sümptomid. Süda peksles, jäsemed surid ära, jäsemed olid tuimad (pool nägu ja keel oli tuim), tekkis pidev õhu puudus, stress, hirm, öised paanikahood. Sellest paranemine tundus keeruline. Mustikal tekkis käpale suur paise ning tekkis oht lestadele (jälle). Õnneks saime varakult jälile ja suutsime lestad ära hoida. Paise paranes ilusti.


Aprill
Tegelesin ärevusega. Kuu keskpaigas sain sellest lõpuks vabaks. Hakkasin käima trennis ja see soodustas tervenemist. Tundsin ennas nii vaimselt kui füüsiliselt hästi. Olin õnnelik, et suutsin selle seljatada. Ma ei taha mõeldagi mida tunnevad need, kes sellist elu iga päev elavad. Käisime öörännakul, mis oli meeletult äge kogemus.


Mai
Mai möödus vaikselt. Läksin tööle suvepuhkuseid andma. Munasarjast avastati 1cm läbimõõduga tsüst. Olin natukene mures.  


Juuni
Algus oli mõnus. Tegemist oli palju. Kuu lõpp hakkas vaikselt stressi tekitama, sest sisseastumiskatsed jõudsid iga päevaga aina lähemale.


Juuli
Pingeline. Algasid vastuvõtukatsed ülikoolis ja kõrgkoolis. Sain head uudised, sain mõlemasse kooli sisse. Tuli teha otsuseid, kumb võtta ja kumb jätta. Külastasin uuesti naistearsti, kes kinnitas, et tsüst oli kadunud.Küll aga tekkis kahtlus emaka anomaaliale (vahesein). Käisin nahaarstil oma probleemse näonahaga, arst kirjutas erinevaid kreeme ja soovis viia sügisel läbi Roaccutane kuuri. Kuu lõpus seisin silmitsi kolmiknärvipõletikuga. Õnneks kestis see umbes nädal aega ja allus tavalistele valuvaigistitele.


August
Kuu alguses tekkis ränk põiepõletik mille ravimisele läks nädalake ja pakk antibiootikume. Põletik oli nii tugev, et uriinis oli palju verd. Tollel hetkel tundus, et tervis läheb ainult hullemaks. Vanaemal tekkisid tervisega probleemid. Ultrahelisse minnes sain teada, et anomaaliast on asi kaugel ja mind õnnitleti raseduse puhul. Tuli teha taaskord otsuseid. Loobusin oma ülikooli kohast, et aprillis oma väike ime ilmale tuua. Sain bussiga sõites tugevalt põrutada ja algas verejooks. Nädal aega haiglas olemist ja raseduse säilitamist. Palju stressi ja murest murtud süda. Kõik tundus ebaaus ja äärmiselt vastik. Astusin sessioonõppesse logistika erialale.


September
Tervitasin uut eluaastat. Sain teada, et meie väiksekesel süda lõi ja kõik oli korras. Kaks nädalat hiljem sain šokeeriva uudise, süda oli seiskunud ja ees ootas medikamentoosne puhastus. Tundsin suurt valu ja stressi. Olin kõik kaotanud, nii oma ime kui ka ülikooli koha. Olin tühjade pihkudega.


Oktoober
Langesin stressi ja masendusse. Olin saanud suure füüsilise ja vaimse valu kannatajaks. Tundsin, et ma ei saa sellest kunagi üle. Väga raske oli. Lebasin kuu aega lihtalt voodis ja olin niisama. Rõõm ja positiivsus oli kõik kadunud.

November
Tekkisid erinevad vaimsed hirmud. Samas suutsin juba vaikselt midagi teha. Käisin elus esimest korda välismaal, Rootsis. Minu jaoks oli see suur samm, sest ma kardan laevu ja lennukeid. Kahjuks sattusime nädalavahetusele kus merel oli tuul 20m/s. Õudne kogemus, terve öö tegin hingamisharjutusi, et mitte paanikahoogu saada. Kuigi see kogemus oli äärmiselt hirmutav, oli see ka äge. Päästis igapäeva rutiinist. Kuu lõpus hakkasid tekkima erinevad tervislikud probleemid. Tundsin, et seeon minu viimane etapp. Tekkis tinnistus, keskkõrvapõletik mõlemas kõrvas, mandlid läksid paiste, lümfid paisusid, tekkis kurguvalu, paremas silmas tekkis hägune nägemine jne.

Detsember
Vaimselt tunnen ennast juba tugevamalt. Sain uue töökoha. Võtsin vastu otsuse loobuda õpingutest, et järgmisel aastal uuesti ülikooli minna. Stress väljutab end veel füüsiliselt. Sain vasakul poolel põskkoopapõletiku. Kõrv valutas, tugev nohu, õrn närvivalu peas, 4 ülemist hammast valutasid jne. Tänaseks on alles ainult nohu. Otsustasin mitte antibiootikume kohe neelama hakata. Aega läks kolm päeva. Palju nina loputamist, taruvaigupiiritust ja küüslaugu auru.


Tervise poolest oli see aasta üks suur katastroof. Ma siiralt loodan, et järgmisel aastal on parem seis. Ma loodan, et teil oli parem aasta kui mul. Ma soovin teile head vana-aasta lõppu ning toimekat ja rõõmurohket uut aastat! :)

Heihopsti!

No comments
Ei teagi kust kohast nüüd täpsemalt alustada. Kirjutada oleks palju aga sõnu ei oska enam nii hästi ritta seada. Viimased kaks kuud ei ole olnud just kergemate killast, ometigi olen enda üle uhke, et lõpuks ometi suutsin ma end taas jalule ajada. Peale raseduse peetumist ja esile kutsumist valdas mind ääretult palju hirme ja emotsioonid surusid mu maha. Stress võttis võimust ja raske oli olla. Oli nädalaid kus ma ei suutnud isegi voodist välja tulla. Neid raskeid hetki on vahel siiani aga siis on vaja ennast lihtsalt tühjaks nutta ja seejärel edasi tegutseda. Kui ma algul arvasin, et ma ei ole suuteline oma emotsioonidega toime tulema ja see kõik saab minu jaoks ääretult ebameeldiv ja raske olema, siis üllataval kombel ma eksisin. See õnnetu juhus oli miski mis õpetas mind ennast veel rohkem tundma. Ma tean nüüd, et ma olen tegelikult üks ääretult tubli ja tugev tüdruk. Vaatamata ebameeldivustele suutsin ma sellest kõigest välja tulla ja ma olen uhke. Kuigi see pisike hing oli minuga ainult mõned nädalad, jääb ta minuga minu hinge igavesti.

Peale sellist läbielamist tundsin ma ennast emotsionaalselt surnuna. Kohe päris tõsiselt. Stress haaras mind alles nädalaid hiljem ja väljendus tervise kehvenemise kaudu. Alles praegu tunnen, et kõik hakkab vaikselt paika loksuma. Siin mõned nädalad tagasi sain nohu, köha, lümfid paisusid meeletult suurteks, tekkis mõlemasse kõrva keskkõrvapõletik ja üks kõrvadest hakkas vilistama. Viimane vilistab juba neljandat nädalat. Üsna kehv seis. Õnneks sain esmaspäeval ravi peale ja vilin on natukene tagasi tõmmanud. Köha on kadunud. Pisike nohu on ka alles aga see kõik on tegelikult köki-möki, sest tunne on juba hea.


Ma siin olen pikalt ja laialt oma tulevikule mõelnud. Läksin kooli ja mulle isegi meeldis see eriala mida õppima hakkasin, kuid nüüd tunnen, et kõik see mida ma teen on tähtsusetu. Ma ei tea miks ma seda teen. Ma lihtsalt ei suuda ega taha seda enam teha, seega olen vastu võtnud otsuse loobuda õpingutest ja võtta ülejäänud õppeaasta vabaks. Ma lihtsalt ei leia piisavalt head põhjendust miks just sellel erialal edasi jätkata. Otsi palju tahad, no ei leia. 


Tänasest läksin lasteaeda tööle. Ja ma olen nii elevil. Nüüd saan nädalavahetusel tegevusplaani koostada ja igasuguseid ägedaid meisterdamise ideid välja mõelda. Lõpuks ometi saan oma fantaasial lasta lennata. Need lapsed seal on ka nii meeletult armsad. Täna joonistati mulle päris esimene pilt. Süda tahab kohe ära sulada. No nii armsad tegelased.


Paar nädalat tagasi käisime firmaga kus Mürakas töötab, Rootsis. Sain oma elu esimese laeva sõidu tehtud ja olgem ausad, see oli täpselt nii jube kui ma arvasin. Ma ei tea mis värk on, aga alati kui mina kuhugi lähen, saavad tõeks need kõige hullemad hirmud. Meri oli üsna tormine ja laev kõikus meeletult. Esimene öö oli lausa nii õudne, et ma ei saanud voodist püstigi, pidin terve öö mingisuguseid tablakaid neelama, mis sugugi iivelduse vastu aidata ei tahtnud. Lained olid laevale vastu ja iga kord kui laev mõne kõrgema laine harjale sattus, käis jõhker kolin laevast läbi. Teine öö ei olnud sugugi kergem. Kell 2 öösel tõusin laeva õõtsumise peale üles. Seekord olid lained külje pealt ja ega seegi just kõige mõnusam polnud. Ma reaalselt arvasin, et need lained lükkavad selle laeva enne ümber kui me Tallinna jõuame. Nii ma istusin kelle kuueni hommikul üleval, sest ma lihtsalt ei suutnud magada. Nii hirmus oli. Pidin vahepeal oma hingamisharjutusi rahustamiseks tegema, vastasel juhul oleksin ma seal atakki saanud :D

Iseenesest Rootsi mulle meeldis. Nii palju ilusat ja nii äge kultuur. Me saime veel endale giidi ka. Kõik oleks olnud äärmiselt mõnus kui giid oleks asjadest siis rääkinud kui me antud asja juures olime. Tihti kippus ta mõnest ehitisest alles siis rääkima kui me olime sellest juba mööda sõitnud. Mul on nii kahju, et ilm nii jama oli. Oleks tahtnud omapäi seal rohkem ringi liikuda ja pildistada. Pildimaterjali ma peaaegu ei saanudki. Mürakas tegi ettepaneku suvel tagasi minna aga siis juba autoga, saab mööda Rootsit natukene ringi sõita, sest selle mõne tunniga mis antakse, ei jõua seal midagi ära teha. Eriti oleks tahtnud Vasa muuseumi külastada. Mulle läheb see viikingite värk peale.
Muidugi sain natukene targemaks ka. Nt. Stockholm on ehitatud 14-le saarele. Rootsi on üks sõjakamaid riike ajaloos, oli vist sõdinud lausa 37 korda. Kõige rohkem on Rootsi sõdinud Taaniga jne. NB!Neil on nii ägedad väiksed saared. Täitsa lõpp!



Oma sibulaid ei jõudnudki ma maha panna ja sellest on mul nii kahju. Silmad on ka häbi täis aga pole hullu, nüüd saan neid ajatama hakata. Loodan, et läheb õnneks. Roosid on ka siiani katmata ja veel ei ole see plaaniski, sest pole neid õigeid miinuseid veel kohal. Selliste lögaste ilmadega ma ei hakka midagi katma. Detsember algas nii ilusalt. Terve öö ja päeva sadas laia valget lund. Hing kohe puhkas. Lisaks mulle on lumest võlutud ka Mustikas, sest noh, nüüd saab jälle oma nina ja vuntsid lumme lükata.

Novembris jõudis kätte lõpuks see õnnis aeg mil ma sain ortodondile, ootasin oma aega lausa 8 kuud. Kui ma enne minekut olin kindel, et mul tarkusehambaid pole ega tule, siis nüüd ma selles enam nii kindel ei ole. Eelmisel nädalavahetusel lõi üks pool igemest paiste ja hakkas veritsema. Nüüd keelega kombates on tunda mingit imelikku latakat igeme all ja sellel imelikul latakal on veel kaks teravamat tippu ka püsti. Seega, tere tarkus! Visiidil tehti üldine ülevaade ja röntgenid. Mul on liiga kitsad ja väiksed lõualuud. Veebruari alguses saan teada oma raviplaanid ja lõpus lähen juba paigaldama. Kui midagi vahele ei tule.

Oma autokoolisaan ka nüüd uuesti käsile võtta. Jäi ju pooleni kui ma riskigruppi kukkusin, sest ma ei tohtinud mitte midagi peaaegu teha. Hetkel on teha veel mõned sõidud ja paar koolitust ning eksamid, siis saab juba ARKi minna. Hetkel rallin Mürakaga ringi ja sellest on tegelikult päris palju kasu olnud. Räägib teine, et ma arenen :D

Lähipäevil üritan juba midagi targemat ka kirja panna. Mul lülikaktused on meeletult õisi täis. Ilus vaadata. 

Ebameeldiv august

No comments
Ma olin augustis üsna õnnelik ja motiveeritud isik, sest mul jooksid viimased nädalad töö juures asendamist ja peagi jõudis kätte minu vaba aeg. Mul oli meeletult palju teemasid millest ma kirjutada tahtsin ja see oli kuidagi nii edasiviiv ja äge. Tahtsin blogile rohkem elu sisse puhkuda, sest teid on siia nii palju kogunenud ja oleks tore kui teil oleks midagi uut igal nädalal lugeda. Mõtled üht, elu teeb teist.

Kuna töönädalaid jagus ja vahetused ei ole just kõige ägedamatel aegadel (pole vahet kas alustad hommikuses vahetuses või lõpetad õhtuses vahetuses, peale tööpäeva oled omadega läbi), siis ma tundsin, et ma olen nii väsinud, et hakata tegelema ühe teatud probleemiga. Nimelt võttis minuga aprillis ühendust üks hetkel internetis olev kodu ja aia teemaline ajakiri (tegemist pole mitte ühegi pikemalt tegutseva ajakirjaga eesti turul) ning pakkus mulle koostööd. Lubas mulle maad ja ilmad kokku. Nimelt põhiline mis meelde jäi, oli see, et nemad võtavad oma leheküljele minu blogist postitusi, kuhu juurde pannakse kirja minu blogi aadress ja info ning ma saan ka selle eest tasu. No okei. Mis aga juhtus, oli see, et alguses oligi minu blogi info postituste kõrval olemas aga ühel hetkel see kadus nagu vits vette. Alles jäid ainult minu postitused, minu pildid ja see oli ka kõik. Mitte ükski lugeja ei saaks aru, et tegemist on minu blogist võetud postitustega ja see oli ebaaus, sest mis kasu see mulle reaalselt toob? Potensiaalsed lugejad ei jõua iial minu blogisse ja seega on see täiesti tühine koostöö. Võtsin ennast lõpuks kokku ja kirjutasin neile viisaka kirja, et ma oleks äärmiselt tänulik kui nad minu postitused oma leheküljelt eemaldaksid, sest minule see reaalselt kasu ei too ja kõik. Seletasin neile veel kõik ilusasti lahti. Ega ma pole heategija kes nende lehte oma postitustega täiendab. Kui jaksavad igasugu kallist pahna oma facebooki lehel välja loosida, siis võiksid jaksata ka minu vaeva kompenseerida. Aga ei. Vastanud pole nad mulle siiani. Ja minu postitused on seal siiani üleval. Lisaks rikkusid nad lepingut mille ma digitaalselt allkirjastasin. Lepingus oli selge sõnaga kirjas, et ilma luba küsimata nad ei tohi minu postitusi võtta aga arvake ära mis nad tegid? Võtsid minu postitusi ilma luba küsimata. Peale lepingu allkirjastamist ei küsinud mitte keegi minu käest luba. Ja teate mis, nad on lausa nii ülbed, et helistasid ühele teisele blogijale ja ähvardasid talle mustamise eest juristi kaela saata kui ta oma postitust (mis on äärmiselt aus) maha ei võta, sest see jätvat neist halva mulje. No kes selles süüdi on? Mina neid ei karda, seega kui nad mind ähvardama kavatsevad hakata, siis edu neile, ka minul on tugev seljatagune. Ega ma lo*l pole.

Kui nüüd edasi minna, siis see esimene 'probleem' on täielik köömes teiste kõrval. Pidime augustis vanaema õele saaremaale külla minema. Sinna me aga ei jõudnudki, sest vanaema jäi haigeks. Tal tekkisid tugevad hingamisprobleemid, hingates oli kuulda vilinat ja jalutada ta enam lõpuks ei jaksanud. Jalutamine rookis temast viimase jõu ja võhma välja. Peale selle ei saanud ta enam öösiti magada, sest hing jäi lihtsalt kinni ja tekkis õhupuudus. Mu mure oli lõpuks nii suur, et vanaemale külla minnes, sundisin ma teda EMO-sse minema. Nii kaua käisin närvidele kuni ta mulle alla vandus ja me koos Rakvere poole sõitsime. Läksin temaga EMO-sse ja sealsed uudised ei olnud sugugi paremad. Kopsudest leiti vett, astma kahtlus, lisaks kõrgvererõhutõbi ja selle tõttu tekkinud südamekahjustus. Tundsin kuidas mu stressitase tõusis ja mind haaras meeletu paanika. Nutsin kodus patja, sest see tundus nii ebaaus. Minu vanaema ja nii haige.Mõtlesin kogu aeg sellele, et mida ma saaksin tema heaks teha, et tal natukenegi parem hakkaks. EMO-st kirjutati talle erinevaid ravimeid ja õnneks need aitasid. Lisaks käisime koos Tartus kopsukliinikus, kus tehti talle igasuguseid erinevaid analüüse. Kopsudest rohkem midagi halba ei leitud ja nüüd saab ta astma vastaseid rohtusid. Õigemini, leevendavaid. Õnneks on tal nüüd juba palju parem, kõbus ja krapsakas nagu alati. Oktoobri lõpus lähme uuesti Tartusse kontrolli.

Vahepeal sain veel teada, et ma sain kooli sisse. Valisin endale sessioonõppes erialaks logistika. Ja tundub, et see oli õige valik, sest nii uskumatu nagu see ka poleks, mulle pakub asi reaalset huvi. Seega väga viis.

Kuu lõpu poole oli jõudnud kätte aeg, mil ma pidin minema Tartusse UH-sse kontrolli. Nimelt käisin ma juuli kuus günekoloogi juures tsüsti kontrollimas. Mul avastati mai kuus tsüst ja oli äärmiselt tähtis sellel silm peal hoida. Õnneks avastati juulis, et too tsüst oli kadunud. Küll aga tundus arstile, et emakas on vahesein, samas ta ei olnud selles täiesti kindel ja pani mulle augusti lõppu UH aja. Tegemist siis kõrgtasemel UH-ga. Läksin siis augusti lõpus oma emakaga kontrolli ja selgus, et tegelikult peaksime me saama endale aprillis päris uue pereliikme. Tunne oli imeline ja kõik oli nii oivaline. Järgmine päev pidin sõitma bussiga Rakvere, sest mul oli vaja ära teha paar sõidutundi. Enne kui ma Rakveresse jõudsin, sõitis buss läbi ühest meeletult sügavast ja suurest august ning ma sain põrutada. Põrutus oli nii tugev, et emakast käis tugev valujutt läbi ja seejärel tõmbus emakas kivikõvaks. Paar tundi hiljem tekkis suur verejooks ja oma õhtu lõpetasin Rakvere EMO-s. Kui mul tavaliselt pole Rakvere EMO kohta mitte midagi head öelda, siis seekord olen ma neile südamest tänulik, et nad mu üldse haiglasse võtsid, sest rasedus oli väike ja nad oleksid võinud mu lihtsalt koju saata. Kuigi esimene arst kes minuga tegeles, polnud kuigi meeldiv, siis tegelikult ma tahaksin ka teda tänada, et ta mu probleemile tähelepanu pööras. Diagnoos: Ähvardav abort. Ma vist ei pea mainimagi kui õnnetu ja löödud ma olin. Nutsin vahepeal salaja wc-s, sest see kõik oli nii kohutav ja hirmutav. Ma kartsin meeletult. Samal õhtul pidin ma täitma pabereid mis valmistasid mind ette mehaaniliseks abordiks. Ise nutsin ja täitsin. Haiglas olin 4 päeva. Iga päev tehti mulle kontrolliks ultraheli. 3 esimest päeva ei olnud kuigi positiivsed ja ilusad. Verejooks jäi küll kinni aga loodet lootekotist ei leitud, samas nädalaid pandi mulle kirja 7+. Olin ahastuses ja kuigi ma ei tahtnud oma kaoutusega leppida, ei jäänud mul muud üle. Eelviimasel päeval dušši all käies nägin põrandal järsku vereklompi ja ma teadsin, et midagi head see ei tähenda. Järgmisel päeval läksin uuesti ultrahelisse ja rääkisin arstile, mida ma eelneval õhtul näinud olin ning tema vastas, et ka hcg tase veres on langenud. Sisimas ma siiski lootsin, et kõik on ikkagi korras. Kuigi, mida sa veel ootad kui kõik tundub juba selgemast selgem? Enne veel ütlesin arstile, et ma tahan lihtalt koju minna ja oodata, äkki emakas alustab ise oma puhastamist ja lükkab kõik ise välja. Arst ütles, et meil aega on ja võime selle nädalakese oodata, kui midagi toimuma ei hakka, teeme tabletiga puhastuse (abort on kuidagi õõvastav sõna). Seejärel oli kord ultraheli käes. Siis aga oli näha arsti üllatunud nägu, sest ekraanile ilmus pisike täpp. Minu pisikene täpp. Tuli välja, et vereklimp mida ma eelneval õhtul nägin, oli verejooksust tekkinud hüüve. Arst andis nädala aega, kirjutas mulle duphaston tablette ja kutsus 30. august tagasi kontrolli. Kahjuks ei saanud ma tollel päeval minna ja lükkasime aja edasi 1. septembrile. Ise veel kodus mõtlesin kui hirmus oleks hakata päev enne oma sünnipäeva (sain siin vahepeal 23) kaotusvaluga tegelema. Kui kätte oli jõudnud lõpuks uus kontroll, selgus, et kõik on korras. Vastas nädalatele 6+3 ja mis kõige tähtsam, süda lõi. Pisikene täpikene vilkus ekraanil ja see oli kõige soojem ja võimsam tunne üldse, mida ma kunagi kogenud olen. Päris minu enda oma. Kahjuks paar nädalat hiljem kontrollis enam südametööd ei tuvastatud. Süda oli seiskunud. Ma pole mitte kunagi nii tugevat hingevalu tundnud ja ausalt öeldes olen ma omadega praegu päris läbi.

Ma küll üritan oma mõtteid mujal hoida ja endale võimalikult palju tegevust leida aga sellest on kasu täpselt nii kauaks kui midagi teha on. Rohkem ma seda teemat puudutada ei taha, sest see on liiga valus. Vahel ma küsin, et kas äkki on veel midagi tulemas? Teile soovin aga imelist sügise algust. Meil siin päike paistab ja sügistööd ootavad tegemist. Üritan end jalule ajada ja midagi korda saata. Muidu võib täitsa hulluks minna.

Matkapäevik//Kakerdaja matkarada

No comments
Asukoht: Harjumaa, Aegviidu-Kõrvemaa puhkeala
Pikkus: 7km

Meie oleme Kakerdaja loodusrajale ära eksinud (mitte sõna otseses mõttes) vähemalt 3 korda. Esimest korda tahtsime külastada ainult raba aga kuna me ei märganud kaarti raja alguses vaadata, siis läksime hoopis metsa järvede ümber jalutama ja rappa ei jõudnudki. Teisel korral käisime veebruaris ja kolmandal korral märtsi lõpus. Kõige adrenaliinirikkaim kord oli veebruaris. Rada oli üsna vee all ja kõike muud kattis jää. Püsti jäämisega tuli palju vaeva näha. Mina isiklikult arvan, et kakerdaja matkarada on tervik metsavahelisest matkarajast ja rabast. Seega tundub üsna kahtlane, et nende kogupikkus on ainult 7 km. Mina seda eriti ei usu, pigem pakuks, et 11 km (kunagi ammu sammulugeja vähemalt väitis nii). RMK koduleheküljel oli kirjas igatahes 7 km, seega las see 7 km olla.

Kuna Kakerdaja raba peetakse Eesti üheks ilusamaks rabaks, siis oleks lausa kohustuslik seal igaühel ära käia. Samas mulle endale meeldib Viru raba poole rohkem. Ma ei tea miks. Kakerdaja on küll meeletult kaunis aga väga tihti sinna ära ei eksiks. Kuna ma lubasin endale aasta algul, et käin nii paljudel radadel kui vähegi võimalik, siis tundus Kakerdaja taaskordne läbimine lausa kohustuslik. Ei jää ta kodunt ka eriti kaugele. Seega, miks mitte? Läksime koos Müraka ja Raasukesega. Kui algul oli ilm paljulubav, siis kohale jõudes läks ilmake päris käest ära. Tuul oli tugev ja jahe, soe oli ainult siis, kui päike väljas oli. Päikest oli muidugi vähe. Lisaks oli seal veel päris mitu seltskonda. Kui Kakerdajasse minna, siis tuleb arvestada, et suure tõenäosusega on seal veel teisig. Eriti nädalavahetustel mil ei jagu isegi parkimiseks kohti.


Kui ma algul arvasin, et ma saan sellele postitusele rohkem pilte kui Jussi postitusele, siis ma eksisin. Eks ikka sellepärast, et ma olin kaamera akut unustanud laadida. No mõistus tule koju! Kus sa oled!?

Keegi unustas oma südame maha!

Fakte:

 Kakerdaja raba kuulub suurde , Kõrvemaa keskosa hõlmavasse 40 000 hektarilisse Epu-Kakerdi soostikku. Sinna kuulub umbes 50 raba.
 2400 hektari suurune Kakerdaja raba on säilinud rabadest sügavaim.
 Raba koosneb 90-95% ulatuses veest.


Pole mitte mingisugune saladus, et rabas on kõige ilusam just suvel. Siis õitsevad erinevad rabataimed ja vaatamist on kõvasti rohkem kui näiteks kevadel. Talvel on võimalus teha jällegist jäätunud laugastest hingematvaid pilte. Kakerdajas on näiteks kõige levinumad taimed sookail ja tupp-villpea. Esimest ma õitsemas enam ei näinud aga räägitakse, et just tema annabki rabale raba hõngu ja lõhna. Lõhna ei anna õied vaid noored võrsed ja lehed, mis eritavad eeterlikke õlisid. Sookail on MÜRGINE! Tupp-villpead olid oma esindusliku välimuse juba kaotanud. Tupp-villpea on rabas kõige esimene taim mis varakevadel õitsema hakkab. Õied on piklikud ning pajutibu sarnased, õitsedes ulatuvad sealt välja pikad ja kollased tolmukad.

Esimest korda oma elus õnnestus mul kohata huulheina. Minu jaoks täiesti uskumatu. Kui ma talvel kakerdajas käisin, siis lugesin alati infotahvlit ja ise mõtlesin, et küll oleks alles tore sellist oma silmaga näha. Millegi tõttu ma aga kippusin arvama, et need on nii pisikesed, et neid on raske näha aga ei ole nii. Oma silmaga täiesti nähtavad. Huulheina leidub Kakerdajas kahte liiki: ümaralehine huulhein ja  pikalehine huulhein. Mõlemad nägin oma silmaga ära. Lisaks sellele, et huulhein näeb nii äge välja, on ta ka putuktoiduline taim. 

Pikalehine huulhein (Drosera Anglica)

Ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia)

Pole mingi saladus, et Kakerdaja pärl on Kakerdi rabajärv. See on hiiglaslik, 6,7 ha. Sügavus ulatub 6-8 m. Järves pole taimeid ega kalu ehk elu seal põhimõtteliselt puudub. Rabavesi on maitsetu, kõlbab joogiks aga janu ära ei võta. Ma ei tea kas seal käib keegi ujumas ka aga mina ise sinna eriti ei kipu. Mulle ei meeldi veekogud mille vesi ei paista läbi, sest ma ei tea mis minu all ja ümber on. Kuigi seal järves pole arvatavasti midagi, siis õõvastav oleks seal ikkagi ujuda :D Minu kiiks. Aga kui rääkida järve nimest, siis oma nime sai järv vanarahvalt järvekauri järgi. Nimelt ei oska järvekaur eriti kõndida ja kõndimine sarnanebki pigem kakerdamisega. Selle järgi tuli ka nimi. Kuna vanarahvas järvekauri ei tundnud, siis nende teada oligi tegemist kakerdajaga. Tänapäeval on meil Eestis järvekaur üsna haruldane lind. Leidub teda peamiselt põhjas. 


Tupp-villpea (Eriophorum Vaginatum)

Kuigi mulle meeletult meeldis jalutada, siis tuli oma silmad äärmiselt tähelepanelikult lahti hoida, et mitte sisalike laiaks astuda. Ma pole vist mitte kunagi nii palju sisalike ühe päevaga kohanud. No see oli meeletu kui palju neid oli. Peamiselt pisikesi, suuremaid oli ainult paar üksikut. Eks suuremad on tähelepanelikumad ka ja kaovad juba enne, kui nendeni jõuad. Peale sisalike oli meeletutes kogustes liblikaid. Oeh, kuidas mulle liblikad meeldivad. Ma ei tea kas mulle tundub aga tänavu on aias ikka väga vähe liblikaid. Lepatriinudest ei hakka rääkimagi. 



Mitu liblikat on pildil? 


Tänavu on minu arvates loodus kõigest täiesti maha jäänud. Me käisime Kakerdajal augusti algul ja seal leidus päris palju murakaid, suur osa neist olid täiesti toored. Aga enda rõõmuks leidsin ühe enam-vähem küpse ka. Jeerum kuidas mulle murakad meeldivad.


Tagasiteel õnnestus meil kohata veel ühte konna, paari suuremat sisaliku ja paari ussikest. Mind jubedalt huvitab, et kelleks need ussikesed nukkuvad? Äkki keegi tark oskab öelda?


 Salapärased paksukesed



Tagasi jalutades tõmbas ilm käest ära. Tuul muutus veel jahedamaks ja tugevamaks ning nagu sellest veel vähe oleks olnud, hakkas tibutama. Kuna tollel hetkel ei tundunud mulle eriti ahvatlevana märjaks saada (sest tuul oli külm ja ma oleksin kindlasti haigeks jäänud), siis tuli jalgadele hagu anda. Kui me juba auto juurde jõudsime ja kops koos oli, siis jäi tibutamine järgi ja ähvardavat vihmasahmakat ei tulnudki kuskilt. 



Pikalehine huulhein (Drosera Anglica)

Taimehooldus//Päevaliilia

No comments
Umbes 3 aastat tagasi märkasin juulikuus enda sireli kõrval kasvamas oranzide õitega lilli. Alguses ei saanud ma üldse aru, kes see selline on või kust ta tulnud on. Kuigi õis reetis, et tegemist on mõne liiliaga, siis minu mõistus kaugemale tollel korral ei kippunud. Mis aga mind imestama pani, oli see, et kummalisel kombel nägin ma seda enda aias päris esimest korda õitsemas. Mul jäi mulje, nagu ma poleks eelnevatel aastatel üldse oma aias ringi vaadanud. Nii üllatuslik oli see nende õitsemine. Umbes aasta tagasi õnnestus mul isegi täpsem lille nimi teada saada, tegemist on päevaliiliaga. Suured tänud Facebookis olevatele aiandusgruppidele, seal istudes saab lõpuks targaks.

Igatahes, tänavu ma juba teadsin mida oodata. Juba juulikuus ootasin, et saaks õitest pilti teha ja rõõmust hüpata. Mida aga ei tulnud? Õisi juulikuus. Tänavu on nende õitsemine äärmiselt veidralt edasi lükkunud, alles nädal tagasi avanesid esimesed õied. Mina juba põdesin endamisi, et ei näegi tänavu õisi, sest mida pole, seda pole. Päevaliiliad on tuntud oma pisikese vingerpussi tõttu. Nimelt, päevaliilia üks õis õitseb ainult ühe päeva. Seepärast ka selline nimi. Ütlen ausalt, et mina ise pole seda veel tähele pannud. Ma lihtsalt pole kunagi päevaliiliat sellise pilguga vaadanud, sest ise pole selle peale tulnudki. Õnneks on varre otsas mitu õienuppu ja parimal juhul võib ühe päevaliilia õitsemine kesta nädalaid.


Kasvukoht

Päevaliiliatele meeldib päikseline kasukoht aga sobib ka poolvarjuline kasvukoht. Kui tegemist on aga täispäikselise kasvukohaga, siis oleks hea kui taimele langeks vahepeal keskpäevane vari. Lausvarjus kasvavad päevaliiliad kipuvad välja venima, vähem õitsema ja rohkem lehtede kasvatamisele rõhku panema. Ühel kasvukohal võivad päevaliiliad kasvada 12-15 aastat. Soovitatav oleks aga põõsast noorendada ja kasvukohta muuta iga 5-7 aasta tagant. Kui päevaliiliad kasvavad liiga kaua ühel kasvukohal, siis muutub nende õitsemine tagasihoidlikumaks.

Muld

Muld võiks olla päevaliiliate kasvukohas parasniiske, savine ja viljakas. Päevaliiliatele sobib nõrgalt happeline muld. Kui on kuivem suvi, siis on soovituslik päevaliiliaid võimalikult palju kasta. vähemalt kord nädalas. Põuane suvi ja kuiv muld mõjutavad õitsemise kvaliteeti. Jälgida tuleks ka seda, et pinnasele ei jääks pikemaks ajaks vett pidama. Madala viljakusega mullal kasvavad päevaliiliad õitsevad tagasihoidlikumalt (vähem õisi varre otsas).  

Kuna mina ise avastasin nad õitsemas ainult mõned aastad tagasi, siis võin kindel olla, et oma vana koha peal on nad kasvanud juba 8 aastat kindlasti. Seega oleks vaja neid vaikselt noorendama hakata. 

Istutamine

Päevaliiliaid tuleks istutada kevadel, see on istutamiseks parim aeg.

Õitsemine

Sõltuvalt sordist, juuli-august. Üks õis õitseb ühe päeva.

Väetamine

Vanemad sordid väetamist ei vaja. Küll aga vajavad kindat väetamist tänapäevased sordid. Väetatakse kasvuperioodil 2 korda, kevadel ja enne õitsemist. Vastavalt juhendile.

Paljundamine

Paljundada saab jagamise teel. Parimaeg puhmiku jagamiseks on hilissuvi või varasügis, siis jõuab taim enne talve tulekut ära juurduda. Mida väiksemaks emataim tükeldada, seda kauem läheb aega rikkaliku õitsemiseni. Juur tuleb välja kaevata, seejärel mullast puhastada ( raputades või veega loputades) ja tükeldada (soovitavalt noa või labida abil). Värskeid lõikekohti võib määrida söepulbriga (see hoiab ära nakatumise seenhaigustesse). Eemaldada tuleks ka kahjustunud osad. Peale istutamist tuleks taimedel lõigata leht 1/3 lühemaks (aitab taimel kiiremini juurduda).

Kahjurid

Päevaliiliad on üsna haiguskindlad ja vaenlasi on neil ka üsna vähe. Kui ka tuleb mõni vaenlane, siis taime ei suuda ta nii tugevalt kahjustada, et viimane ära häviks. Peamised kahjurid on ripslased, teod ja nälkjad. Nende vastu saab võidelda mürkide abiga (vastavalt juhendile). Teod ja nälkjad saab eemale hoida saepuru abiga või neid erinevate lõksudega püüdes. Haigustest on kõige levinum päevaliilia-rooste. Haiguse võib koju tuua haige päevaliiliaga. Iseenesest hävib haigus talvel ise. Kahjustunud lehed tuleks siiski eemaldada ja põletada. 

Õnnetud roosid

No comments
Kuigi ma tahtsin täna õue maad kaevama minna, siis ilmataat otsustas, et viskab paar piiska vihma taevast alla ja mul ei jää muud üle, kui oma eilsest saagist kirjutada. Mul on soov viia onu hauale üks ilus roos kasvama. Võiks olla kollast värvi ja suurte õitega. Nii saigi mindud Rakvere Bauhofi, äkki veab ja leian sealt selle soovitud roosi. Ei leidnud. Küll aga silmasin seal ühte meeletult armsat kääbust. Nimelt Juhani Puukoolis kasvatatud kääbusroos 'Mandarin'. Oli teine nii armas, et ma ei suutnud vastu panna ja võtsin teise automaatselt kaenlasse, et koju tuua. Siin aga on üks AGA. Nimelt ei kipu ma emotsioonide ajel tehtud oste eriti kontrollima ja koju jõudes olid viljad käes. Üks vars hallitas alt. All oli palju kahjustunud lehti, ja ühel varrel oli pisike pragu sees. Ei teagi täpselt kas tegemist on lihtsalt kahjustusega või varrepõletikuga. Mina ise kipun kahtlustama esimest, sest pragu pole laialdane ja ülejäänud vars on tugev ja terve. Kääbusroos on ise pisikene. Üldiselt kasvab 0,3-0,5 meetri kõrguseks. Õied on kahevärvilised, oranzikasroosad ja südamik kollane. Õitseb rikkalikult ja korduvalt. Sildil rohkem infot ei ole aga kasvukohaks pakun päikselist. Lõikamine on arvatavasti kevadel, nagu ikka. Hinnaks oli Bauhofis sooduskaardiga 15,79€ (tavahind 16,59€). Juhani puukoolis on hinnaks 14,50€.

On alles kaunike!


Väike osa kahjustunud lehtedest

Teine sort mille kaasa haarasin, on vana tuttav 'Morsdag red'. Mul on aias juba 1 olemas aga kuna jänes sõi ta poolenisti ära, siis tänavu ma tema õisi kahjuks ei näe. Seega, ma tõin ühe veel ja tollel on isegi mõned õied küljes. Hinnaks oli ka tänavu kliendikaardiga ainult 2,95€ (täishind 6,35€). Tolle roosiga oli aga nii, et Mürakas isiklikult võttis sõna. Tavaliselt ta ei avalda mu taimede valiku üle arvamust, sest aed on minu pärusmaa ja sinna tema oma nina ei topi. Küll aga olin üllatunud kui ta eile mulle ütles, et see on nii haige ja kole roos, et seda küll koju ei vii. Pärast leiavad teised roosid ka lõpu. Mina aga olen selline, et mulle meeldib vigaseid kokku tassida, nad elule poputada ja pärast oma töö vilju nautida. Nii ka seekord. Ma täpselt ei teagi mis tal viga on, sest põhjuseid on palju. Mulle tundub, et tal on kallal roosi-jahukaste, mida põhjustab näiteks suur õhuniiskus ja seda on meil tänavu piisavalt + see kuidas neid Bauhofis kastetakse, on juba omaette klass.




Tõin oma õnnetu koju ja alustasin kohe kärpimisega. Lõikasin kahjustunud varred ära. Eemaldasin kolletunud ja kahjustunud lehed ja seejärel tegin kahjurite tõrjet. Näeb nüüd üsna paljas ja niru välja aga vähemalt on kõik vajalik tehtud.

Enne...

ja pärast

Terve eilse õhtu tegelesin oma roosidega. Vaim tuli peale ja energiat oli meeletult. Ega ma ei saanud seda ju raisku lasta ja hakkasin parem ruttu aias toimetama. Bauhofist sai veel kaasa haaratud Deffort MKDS innovation mikroelementide vedelsegu. Kuna ma olen siin juba mitu nädalat lehetäidega sõdinud, siis nüüd ei jää muud üle kui natukene mürgitada. Ma proovisin palja vee ja litsumisega, Fairiga, rohelise seebi ja Coca-Colaga. Kõik aitasid aga ainult lühiajaliselt. Fairy tappis kõige kiiremini, juba poole tunni pärast olid lehetäid pruunid ja surnud. Mõne päeva pärast olid nad jälle tagasi. Tegemist on mikroelementide mangaani ja tsingi vedelseguga, mis on mõeldud taimede täiendavaks lehekaudseks väetamiseks. Üldiselt väetan ma oma taimi puhta sõnniku(mullaga) ja keemiat kasutan ainult siis, kui enam muud väljapääsu pole. Igatahes, see kaitseb taimi tõhusalt mangaani- ja tsingivaeguse eest, andes neile loomuliku vastupanuvõime erinevatele kahjuritele (karilased, tuta absoluta, lehetäid, lehekirbud, kedriklestad, punased kedriklestad, lestad, kärsakad, lehevaablased jne). Nii saigi eile terve õhtu oma roose puhastatud (vajadusel) ja kõik sellega üle piserdatud. Nüüd mõne päeva pärast kordan. Lisaks tahan veel teha kuuri laikhallituse ja roosirooste vastu, sest ilmad on nii niisked ja parem on seda ennetada kui pärast probleemidega tegeleda. 


Eile õhtul kaevasin oma tulbid, krookused ja lupiinid maja äärest üles ning asemele kaevasin rooside jaoks peenra. Terved ja korralikud roosid istutasin kohe maha, et Mürakal tulevikus maja voodri lammutamine võimlikult raskeks teha. Kuigi ma just sellepärast üritasin seda maja äärset peenart ignoreerida aga ei tulnud välja. Need roosid lihtsalt sobivad sinna nii hästi. Nüüd pean ainult paekive korjama minema, et peenrale äge ääris laduda (ma ei taha kive pikali panna, vaid natukene maa sisse kaevata ja ääred püsti paigutada).


Tegelikult on mul isegi Rakvere Bauhofi jaoks mõned etteheited. Mulle tundub, et rooside eest ei kanta seal piisavalt hoolt. Jube palju on hooldamata/kuivanud/haigeid roose aga hinnad on ikkagi üsna kõrged. Eks see ole igaühe oma valik, kas ta tahab haigete rooside peale pea 20€ raisata või mitte aga asi on põhimõttes. Kvaliteet on alla igasuguse arvestuse. Eks minusugustelt tulebki raha ära võtta :D

Kuidas teie roosidega lood on? On probleeme lehetäidega või niiskusest tingitud haigustega?

Matkapäevik//Jussi loodusrada

No comments
Asukoht: Harjumaa, Aegviidu-Kõrvemaa puhkeala
Pikkus: 8km

Kui eelmisel aastal jäi käik Jussi loodusrajale vahele, siis ma olin natukene pettunud. Ma tahtsin tohutult näha käpalisi õitsemas aga ma lihtsalt ei jõudnud kohale ja mõtlesin, et ehk järgmisel aastal läheb paremini ja jõuan omadega Jussi. Ega ma ei eksinudki. Nädala alguses võtsime ennast kokku ja vedasime end Müraka ja Raasukesega kohale. Kuigi ma olin kindel, et käpalisi ma enam ei näe, siis minu rõõmuks veel mõni õitses. Aga nende aeg hakkab läbi saama, nägid teised natukene õnnetud välja.

Ma ei tea miks, aga minu hing ja süda on alati Kõrvemaale kuulunud. Eks ma sain oma pisiku juba algklassis kui õpetaja meid päris mitu korda Kõrvemaale matkale viis. Ühe korra istutasime kevadel isegi terve klassiga sinna kuuski. Kui ma ainult mäletaks, kuhu täpsemalt. Kui me 2015 aastal esimest korda Jussi loodusrada külastasime, olime me täiesti lummatud selle ilust ja maastikust. Kui me tänavu seda uuesti külastasime, siis ma olin ausalt öeldes täiesti pahviks löödud. See oli nii kaunis, ilm oli ilus ja soe ning kõik oli perfektne.

Mõte matkale minna sündis esmaspäeva hommikul. Lihtsalt tuli üks mõte ja voilaa, juba sõitsime Aegviitu. Kui me parkla jõudsime, siis seal polnud veel kedagi ees, alles mõni minut hiljem tulid teised inimesed veel ja nii me olimegi algul suhteliselt ainukesed seal rajal. Knagi ma tundsin ennast turvaliselt kui teadsin, et rajal on veel keegi. Nüüd aga tahaks alati ainuke olla :D

Üks tegelane oli meil kohe parklas vastas. Ma pole päris kindel aga äkki on tegemist luhatäpikuga (Brenthis ino Rott)? Need täpikud on minu arvates kõik nii sarnased. Kolmest Euroopas esinevast liigist kuulub ainult üks Eesti faunasse. Lendab juuni lõpust augusti alguseni.

Kuna tegemist oli (hobi?)fotograafidega, siis meie teed läksid juba lagediku juures lahku, sest vastasel juhul oleksime me üksteist lihtsalt häirinud ja pildistamisest poleks mitte midagi kummalgi välja tulnud.

Oma teed alustades üritasin tee äärsetel silma peal hoida, sest seal on käpalised. Alguses leidsin ühe ja siis juba teise aga nagu ma juba mainisin, siis oma ilusama aja olid nad juba mööda saatnud. Õied olid närtsima hakanud ja all ei olnud neil peale krõbedaks kuivanud õite enam mitte midagi. Hiljaks jäime. Või kas ikka jäime?

Enne sillale jõudes kukkus Raasuke kiljuma, no ikka nii, et terve mets kajas ja isegi mina ehmatasin ja mõtlesin, et mis nüüd juhtus? Silmad punnis pöörasin otsa ringi ja seal ta oli. Üks tore vaskuss. Ma pole mitte kunagi vaskussi näinud, sest nad liiguvad meeletult kiiresti. Seekord läks õnneks ainult seetõttu, et ta oli palja maa peal ja seal oli tal natukene raskem liikuda. Niipea kui ta rohu sisse jõudis, oli ta jäljetult kadunud. Muide vaskuss olevat jalgadeta sisalik ja ta kuulub Eestis kaitse alla.

Sild üle soodla jõe.

Kuna ilm oli nii meeletult soe ja ilus, siis ei tahtnud ma oma jalgu eriti kiiresti liigutada, sest milleks? Nautisin parem päikest, vaikust ja loodust. Esimeseks punktiks on peale metsa kohe Jussi lagendik. See on meeletult kaunis. Kui me paar aastat tagasi käisime, siis sattusime sinna juuli alguses ja tollel hetkel seal eriti lilli ei õitsenudki. Nüüd aga oli terve lagedik erinevaid õitsevaid taimi (nt. karikakrad, nõmm-liivatee, kanarbik jne) täis ja vaatepilt oli ilus. 


Kanarbik


Rada on imeline aga veidi füüsiliselt raske. Need kes üldse füüsilist ei tee ja liikumist ei harrasta, ei peaks sinna kohe kindlasti minema, sest rada on peaaegu terve pikkusega üles-alla-üles-alla-üles ja see on üsna väsitav ning kurnav. Rasedatel ei soovitaks mina sinna üldse minna.


Milline vaade...

Faktid:

 Jussi mõhnastikul hakati lageraiet teostama juba aastal 1920. Tollel korral oli raietöö väikese ulatusega. Aastal 1960 hakkas aga nõukogude armee ulatuslikumat raietööd teostama. Pommitamine ja selle tulemusel tekkinud tulekahjud suurendasid lagediku mõõtmeid veelgi. Ala pommitati nii kahuri- kui ka reaktiivmürskude ning lennukipommidega. Sinna on korduvalt visatud ka aatompomme imiteerivaid makette. Selle tulemusena leidub lagedikul palju mürsulehtreid, läbimõõduga kuni 10 ja sügavusega kuni 4m.
Põlengute tagajärjel on peamisteks taimeliikideks saanud kanarbik, leesikas, nõmm-liivatee, porosambliku ja kilpsambliku liigid.
 Jussi lagedik on 150ha.

 Karikakar

 Veel natukene kanarbikku.

 Nõmm-liivatee

 Otsi pildilt mesilane :D


Kui me lõpuks metsa vahele jõudsime, siis läks asi minu jaoks veel huvitavamaks. Raja ääres olid suured kuklased kes ehitasid endale uut pesa. Natukene liiga raja lähedale aga see selleks. Eriti mõnus oli see, et isegi metsas varjus oli nii soe ja veel parem oli see, et mitte ükski tüütu putukas ei tahtnud lähedale tulla.

Jussis on 6 järve: Kõverjärv, Mustjärv, Linajärv, Pikkjärv, Suurjärv ja Väinjärv. Kõige esimene järv mis teele satub on Jussi Mustjärv. See on kuuest järvest kõige väiksem. Sügavust on tal kuni 9,5m mis on minu arvates hea saavutus. Järve põhi on mudane ja järv ise on taimevaene. Õõtsiku servadel kasvab väikest vesihernest (veetaim, millel puuduvad juured. Tal on pikk, enam kui meetrine vars. Meie üks paremini arenenud loomtoiduline taim). Seal järves ei ela kalu!



Rajal kõndides tuli alati jalge ette vaadata, sest iial ei teadnud kust konn välja hüppas. Eriti palju kippus olema neid päris pisikesi konnasid (pojad). Peale konnade oli rajal päris palju mustikaid. Seega sain minagi oma tänavused esimesed mustikad söödud. Olid täiesti küpsed ja mõnusad. Tahtsin endale üks päev turult mustikaid osta aga käsi ei tahtnud mitte kuidagi tõusta ja maksta 9€ ühe väikse karbi eest. Ahneks olen muutunud :D


Peale Mustjärve tuli Väinjärv ja see on kõige põhjapoolsem Jussi järv. Enne 1930-ndaid aastaid ühendati Väinjärv Suurjärvega. 1983 aastal rajati Väinjärvest väljavool Valgejõkke. Taimede poolest on rikkalik aga erinevate liikide poolest vaene. Enamasti kasvab penikeelt ja natukene vähem on valget vesiroosi. 

Valge vesiroos

Fakte:

 Eestis on 2 liiki vesiroose: valge vesiroos ja väike vesiroos. Mõlemad liigid on looduskaitse all!
 Kunagi sõid inimesed kuivatatult vesiroosi seemneid ja juurikaid.
 Vesiroos on värskelt mürgine! Kuivatatult vesiroosi mürgisus kaob.

Järgmiseks peatuseks oli aga Jussi Suurjärv. Ühtlasi on Suurjärv järvistu kõige suurem järv, koguni 20,1 ha. Suurjärvest lõunas ja kagus asub raba. Järves on rikkalik taimestik. Taimestikust leidub pilliroogu, penikeelt, vesiroosi ja järvkaislat.



Sild üle näkkide tee. Kohas, kus Jussi Pikkjärve ja Suurjärve vaheline oos oli kõige kitsam ja madalam, viib ühest järvest teiseni teerada. Seda mööda käisid rahvajuttude järgi näkid ühest järvest teise.

Peale Suurjärve oligi kord Pikkjärve käes ja see asub täpselt Jussi järvestiku keskel. Pindala on tal 6,1 ha ja suurim sügavus ulatub kuni 9,7 m. Kraavide kaudu on Pikkjärv ühenduses Linajärve ja Kõverjärvega. Keskmiselt vahetub Pikkjärves vesi iga 5 aasta järel. Taimestik on seal üsna liigivaene, järves leidubki ainult 8 eriliiki taimi. Järves leidub näiteks väikest vesikuppu, lamedalehist jõgitakjat ja järv-lahnarohtu. Kaladest leidub ahvenat, kokre ja haugi. Haugi! Ma ei tea kas asi on minus, aga minu arvates on haugid meeletult hirmsad. Ma ei suudaks minna ujuma järve, mis ei paista läbi ja kus elavad haugid :D


 Näsiniin. Mürgine!


Raba osa on seal üsna vähe. Ainult mõnisada meetrit aga asi seegi. Laudtee viib mööda Suurjärve kallast. Ja vaatepilt on seal ilus. Laudtee viis meid otse salumetsa. 



Kõige viimaseks järveks oli Kõverjärv. Ma ei tea kas ma ei pannud lihtsalt tähele või mäletan midagi natukene valesti aga minu arvates oli seal selline lühemat sorti sild kust sai rahus järve hüpata. Ma olen täiesti kindel, et see sild oli seal olemas aga seekord ma seda küll ei näinud. Järve pindala on 6,8 ha ja suurim sügavus 7,2 m. Taimestik on vaene. Kalastikus domineerib ahven aga leidub ka haugi ja hõbekokre.


Enne raja lõppu oli nii kurb olla, sest mulle meeletult meeldis seal ringi jalutada. Lubasime, et kui augustis veel aega üle jääb, siis võtame ennast kokku ja lähme sinna telkima. Seal on 2 korralikku telkimisala ka olemas. Viimase järve juurde on tehtud vist ise lõkkekoht aga see oli nii rämpsu täis, et paha oli vaadata. Siin paneks südamele, et kui jaksate täis poekottidega metsa vahele minna, siis jaksate need tühjad pakendid sealt ära ka tuua. Rõve vaadata kui lohakas ja vastik inimene on.



Tagasiteel hakkasid pilved kogunema, tuul tõusis ja õhk muutus ka niiskemaks. Me olime täiesti kindlad, et saame vihma kaela aga ei, vedas seekord. 











 Mängisime liblikaga peitust.



 Tagasiteel õnnestus ühe kobedama käpalisega kohtuda. Ei pidanudki tühjade kätega tagasi tulema, sain oma pildikese kätte.

Kui siin leidub mõni suur matkaline või loodushuviline, siis kindlasti soovitaksin Jussi loodusrajal ära käia. Seal on nii palju erinevaid taimi, liblikaid ja maastik on lihtsalt meeletult ilus. Ühesõnaga, on mida vaadata :) Kui tuua võrdluseks 2015 käik Juuli alguses ja tänavune käik juuli lõpus, siis mina soovitaksin pigem juuli lõppu. On rohkemat mida vaadata. Samas kui on kindel siht minna käpalisi imetlema, siis sobib kindlasti pigem juuli algus.